Las muna õpetab kana

Parun Karl von Draisi üheksateistkümnenda sajandi algupoolel leiutatud „jooksumasin“ pani aluse käibefraasile, et pole mõtet jalgratast leiutada, ent paljud disainerid ja ettevõtjad tegelevad just nimelt jalgratta (taas)leiutamisega nii otseses kui kaudses mõttes.

Leiutamine on teatavasti kas täiesti uue toote või põhimõtte väljatöötamine või olemasoleva toote või põhimõtte täienduse või lisarakenduse loomine. Pole vähimatki põhjust karta, et virtuaalses mõttes abstraktsete rakenduste, nagu mobiiliäpid või käega katsutavate uudistoodete, nagu robotid ja uut laadi piimakann leiutamine, taasleiutamine ning arendamine katkeks.

Kõik uus ja nutikas leiab alati ja paratamatult tee tegelikkusesse. Kas võtab see aega aasta või aastakümne, pole õigupoolest oluline. Esimese generatsiooni iPhone lansseeriti aastal 2007, aga see võinuks täiesti vabalt juhtuda aastal 2017 ning suure hulga inimeste harjumuste, maailmatajumise ning brändisõltuvuse muutus toimunuks niikuinii.

Suures pildis seega kõik toimib, kõik toimub, kui mitte täna, siis homme ja kui mitte homme, siis ülehomme. Kuid nii täna, homme kui ülehomme kõlab küsimus: “Mis meil viga on?”

Mis meil siis viga on? Ja viga meil midagi on, vastasel juhul ei viriseks kodanikud süldilauas, paljud kaaskodanikud ei jääks oma hädas – ja isegi edus – üksi;  ei varastataks, ei parastataks, ei vaadataks mööda, ei antaks pihta.

Meil, Eestil, on need inimesed, kes meil on. Eestit ja eestlasi ei ole võimalik importida, neid ei anna allhankega Hiinast tellida. Kodaniketa, rääkides riigist, ja eestlasteta, rääkides maast, ei püsi riik ega maa – vähemalt sellisena, nagu me seda postipapa esimese teretamise ja iseseisvusmanifesti vaimus näha tahame.

Riiki võib tasalülitada väga lihtsalt, mõelgem Ungari peale. Inimest nii kergelt ei tasalülita, ometi on inimene riigi ja maa alfa ja omega. Tulemuslik vastus küsimusele “Mis meil viga on?” peitub vastuses küsimusele  “Kuidas inimest (taas)leiutada?”. Inimesest tuleb mõelda nii-öelda jalgratta leiutamise või taasleiutamise kontekstis.

Eesti rahvast ja tema mõtteviisi on püüdnud defineerida Lennart Meri, sama tegi hiljuti Valdur Mikita. Mõlemaid loeti ja nauditi, definitsioonid võeti lahkelt omaks, kuid eduka Eesti, mille aluseks on edukas eestlane, saavutamiseks läheb vaja enamat. Ümberdefineerimist.

Eestlaste suurelt armastatud ja palju kirutud traagika põhjus peitub peeglis, õigemini peegelpildis. Oleme armunud oma peegelpilti, mitte iseendasse, ideaalpilti järeltulevast põlvkonnast, mitte järeltulevasse põlvkonda kui sellisesse. Ja just see ongi meie viga, ükskõik, kas üksikisik kannatab puudust või naudib jõukust ehk kannatab jõukust või naudib puudust.

Eesti inimese taasleiutamine väiksemal tasandil õigupoolest käib ning jõuab lõpule täpselt sel hetkel, kui suleb lõplikult suu, silmad ja kõrvad viimane nõukogude ajal elanud kodanik. Mõtteviisi paratamatu muutuse tulekul on seega kindel ajaline piirang. Kuid nagu igapäevaselt näha, ei ole võimalik aega tagant sundida, näiteks kui eraomaniku tahtel sulgeb uksed mitu aastakümmet asulale tööd andnud tehas. Teisalt saab küll inimesed nõukogude võimu alt välja võtta, kuid nõukogude võimu inimestest naljalt välja ei võta.

Aga meil on ju kiire, meil on väga kiire Eesti ja eestlaste edukamaks muutmisega. Demograafiline kell tiksub. Iga kord enne valimisi kuulutab mõni opositsioonist koalitsiooni pürgiv erakond, et maakondadest põgenevad inimesed pealinna ja maakonnad jäävad tühjaks ning Eestist põgenevad inimesed väljamaale ja Eesti jääb tühjaks. Kord olevalt U2 solist Bono kontserdi peatanud ning hakanud plaksu lööma, öeldes, et iga kord, kui plaks kõlab, sureb Aafrikas üks laps nälga. Publiku seast kostnud üle vaikuses kumavate dramaatiliste plaksatuste tummine hüüatus: “Ära siis plaksuta, tõbras!” Selle Eesti tühjaksjooksmise hädakisaga on täpselt samamoodi.

Ühes telereklaamis jõutakse inimese taasleiutamise lahendusele päris lähedale. Ühes peres elab tark laps, oli vist Kaspar, kes õpetab vanematele pereliikmetele, et DVDsid pole enam vaja ja et üldse saab telekast endale sobivad asju vaadata siis, kui parasjagu sobib. See, et muna õpetab kana, ongi lahendus, mis vähendab aega, mis kulub inimese taasleiutamiseks. Tark väike poiss ei peaks mitte piirduma sellega, et õpetab isa vaatama filme teiselt platvormilt, vaid tal tuleks suunata isa vaatama teisi filme – neid, mis talle meeldivad ja teda kõnetavad. Eriti mõnus (kuigi kõlab imalalt) oleks see, kui nad vaataksid kord isa, kord lapse lemmikfilme, jõudes nõnda vähehaaval teineteise peegelpildilt tegelikule kujutisele.

Jah, see on väike asi, see noorte, eriti lähedaste noorte kuulamine, kuid ometi väga oluline, sest tegeleb kõige vahetumalt Eestimaa ja Eesti riigi juurtega, Eesti inimestega, kes ei nõustu mitte kunagi sellega, et neid nii-öelda hammastega uude ajastusse veetakse. Kuid nad astuvad sinna meeleldi omaenda järeltulija käest kinni hoides. 

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.